"Mööblivõlur"

Snickers Workwear - Eesti

Iiri ettevõtte Barrell & Gunn taga seisab mees nimega Greg McGeough. Mööblifirma on loonud oma niši, kasutades 17. sajandi Jaapani tehnoloogiat ja Ameerika tööstuslikku vintage-stiili. Nii raske kui seda hetkel uskuda ka poleks, siis alles neli aastat tagasi istus Greg rätsepaülikonnas arvuti taga. Peaaegu sama raske on tal kui ettevõtjal käed rüpes istuda.

On veebruarikuu kolmapäeva õhtu. Greg McGeough seisab oma töökojas ja kinnitab oma rasket nahast põlle, mille all on mitu kihti tööriideid. Külmas ruumis välja hingates tundub, justkui auraks iga tema hingetõmme. Ta süütab gaasipõleti ja läheneb vanale puiduhunnikule, mis hakkab peagi enam kui 300 aasta vanuse tehnoloogia abil muunduma.

"Puit söestatakse osaliselt lahtise leegi käes, seejärel puhastatakse, harjatakse, õlitatakse ja lihvitakse tugevalt, kuni see saab kaunilt sileda, musta satiinja viimistluse."

Kuidas see kõik alguse sai?

"Õppisin vahetusõpilasena Kyotos, Jaapanis ning hiljem läksin sinna tagasi elama. Käisin ühes väikese mäejalamil asuvas traditsioonilises külas Hi-matsuri (tulefestival) festivalil ning küsisin ühelt oma Jaapani sõbralt, miks sealsed majad on musta värvi. See oli esimene kord kui ma üldse Yaki Sugist kuulsin, ning neil päevil oli mu jaapani keele oskus üsna konarlik, seega oli selgituse tõlkimine peaaegu sama raske kui tehnika enda õppimine. Puit söestatakse osaliselt lahtise leegi käes, seejärel puhastatakse, harjatakse, õlitatakse ja lihvitakse tugevalt, kuni see saab kaunilt sileda, musta satiinja viimistluse. Lisaks puidu vapustavale välimusele annab see viimistlus naturaalse tulekaitse, veekindluse ja kaitseb puitu putukate eest. Kaunis, funktsionaalne ja looduslik. Täispakett!"

Kas siis otsustasitegi, et soovite alustada oma mööbli tootmisega?

"Sugugi mitte! Käisin (või püüdsin käia) tol ajal perekonna liini pidi – käin ülikoolis, lähen tööle (eelistatult kuskile sooja ja puhtasse kohta), võtan laenu jne jne. Mu isa on kaupmees ja pakkus meile alati head elu ning kuigi ta õpetas meile oma käsi kasutama, suunati meid alati akadeemilise hariduse poole ja tunkedest eemale! Alustasin Jaapanis vahetusõpilasena, kuid läksin sinna tagasi, kuna olin ülikoolis pisut läbi põlenud ning tahtsin nautida noore välisõpilase lõbusat elu. Õppimise ja töötamise käigus sain ka Kyoto geiša piirkonnas ühes Iiri pubis partneriks. Tegelikult seal kohtusingi oma esimese Jaapani meistri ja teiste kunstnikega. Üllatumatult armusin tänu Guinnessi pintide ja kaubandusjutu kooslusele peagi kõikidesse Jaapani traditsioonilistesse asjadesse – kunsti, käsitöösse ja teatrisse."

Millisel moel see armastus väljendus?

"Töötasin geišadega ja rändasin traditsioonilise Jaapani teatriseltsiga mööda Euroopat ringi ja mõtlesin, et nii jääbki, see ongi minu rida! Välismaalasena hakkasin tegeliku kohaliku eluga kohanema ning uudne tedretähnilise Iiri baarmeni stereotüüp hakkas ennast ammendama (ja ma tarbisin LIIGA palju alkoholi!), nii et kolisin tagasi Iirimaale ning asutasin produktsioonifirma. Mu ajastus ei oleks saanud olla halvem, kuna üsna pea tuli majanduslangus ning mõistsin kiiresti, et mu ettevõte ei pea vastu. Samal ajal langesin sissetungi ohvriks, varastati kõik väärtuslik. Ilma äri ja rahata ning pulmad silmapiiril, pidin ma improviseerima. Kiiresti!"

See tähendas mida?

Ma olen alati käelises töös osav olnud (austus minu isale!) ja koos temaga pereäris töötamine, Jaapanis meistriga töötamine ning samuti teatri dekoratsioonide ehitamine andis tugeva aluse, kust edasi minna. Vanadest teatri dekoratsioonidest oli alles ja ka minu enda garaažis (ma olen täielik asjade koguja) oli palju vana puitu ja terast (Barrell & Gunn!) ning ma arvasin, et võin neist teha midagi kasulikku. Nagu ma juba ütlesin, oli mul tugev oskuste pagas ning Google tegi ülejäänud töö! Tegelikult on üsna julgustav näha, kui suur hulk inimesi postitab YouTube’i tööstusliku disaini videoid, eriti ameeriklased. USA-s on üsna tugev ja heal tasemel DIY (isetegevus) kultuur ning on palju lahkeid mehi ja naisi, kes on sind nõus detailselt aitama mis tahes asjaga, mida nad pole veel ise postitanud.

Ka vintage tööstuslik esteetika (või vähemalt viimati populariseeritud versioon) on saanud tegelikult alguses USA-st. Sealt alates arenes Barrell & Gunn üsna kiiresti, kombineerides selle, mida jaapanlased õpetasid mulle Yaki Sugi kohta, mida ameeriklased õpetasid mulle puidutöö/keevituse kohta ning mida mu isa õpetas mulle peaaegu et kõige muu kohta.

"Ma ei kujuta ette, mis mul arus oli, kui asutasin mööblifirma kõigest kuueminutilise sõidu kaugusel Euroopa kõige edukamast IKEA poest!"

Kõlab nagu midagi täiesti uut Iiri standardite järgi?

"Jah, see oli kindlasti uus ja tõenäoliselt pisut hooletu! Tagasi vaadates ei kujuta ma ette, mis mul arus oli, kui asutasin mööblifirma kõigest kuueminutilise sõidu kaugusel Euroopa kõige edukamast IKEA poest!"

Kuid kust sa leidsid põhimõtteliselt üleöö kliente?

„Hakkasin oma valmistatud asju müüma läbi Done Deali, mis on Iirimaa suurim reklaamide veebisait. See toimis oodatust paremini, kuid tundsin üsna kiiresti, et vajan personaalsemat kohta. Müügisalong Dublini peatänaval oleks olnud tore, kuid mul ei olnud (siiani pole) varandust, et Dublinis poeruumi rentida. Sama käib traditsioonilise reklaami kohta. Teadsin oma teatripäevilt kui kulukas on reklaami teha, 1500 eurot väikese ajalehereklaami eest, tänu millele müüsime tihti kümme piletit lisaks. Märkasin, et aina enam ettevõtteid reklaamib end läbi Facebooki ning mulle meeldis mõte klientidega otse suhtlemisest. Otsene kontakt turuga, millel ei ole õrna aimu, kes sa oled või mida sa täpselt müüd. Ma tundsin ennast tähtsana ning mis veel olulisem, see oli odav!

Facebook võimaldab turgu kõnetada ausalt, ilma steriilse ja ilustamata „hääletu“ keeleta. Mul on paar korda tekkinud Facebooki turundusmeeskonnaga probleeme, kuna olen oma reklaamides vandunud, kuid mulle tundub, et oleme nüüdseks leidnud ühise keele. Seda tõestavad ka tulemused – suur hulk inimesi peab enne sinu toodete ostmist sinusse endasse uskuma!

Ja milline oli tulemus?

"Täna on mul 15 000 jälgijat, kellest paljud on korduvad kliendid. Aasta tagasi oli mul 1000 jälgijat, seega on ring kiirelt kasvanud... ma võlgnen Mark Zuckerbergile ühe kallistuse."

"Suurem osa kliente eelistab tulla töökotta koha peale, aga ma arvan, et see on sellepärast, et veenduda, et ma olen päris inimene, päris töökojaga ja mitte mingi kelm, kes petab inimesi läbi nende arvutiekraani!"

Olete pannud kõik mängu, 100%, valmistate ainulaadset eritellimusel tehtud mööblit, ilma kindla tootevalikuta.

Kuidas see tellimuse esitamisel praktikas toimib?

"Suurem osa kliente eelistab tulla töökotta koha peale, aga ma arvan, et see on sellepärast, et veenduda, et ma olen päris inimene, päris töökojaga ja mitte mingi kelm, kes petab inimesi läbi nende arvutiekraani!“ Nad võtavad endaga kaasa erinevaid asju – kollaaže inspireerivatest ideedest, pilte kontseptsioonidest kuni viimistletud joonisteni. Minul pole vahet. Võtan riski, et see kõlab ülbelt, aga võin ehitada mida iganes soovitakse. Seni kuni soovitakse mööblit. Ma pole kuigi hea proteeside ega lennukite ehitaja!"

Ning te ei lähe pingesse, et see siin ei näe välja nagu müügisalong?

"Ei, üldse mitte. Vastupidi, ma arvan, et inimestele meeldib siia tulles see robustsus, määrdeõli ja üleüldine segadus. Nii see on kogu aeg ja selline räsitud autentsus annab tihti inimestele kindluse, et tegeleme siin päris asjaga. Kui lõbus on seista steriilses ja higises poes järjekorras ja maksta mööblieseme eest, mis on kõigil teistel olemas?"

Kas ütleksite, et teie mööbel on kallis?

“Hinnad on kahtlemata seatud kallimale tasemele. Mitte et materjalid oleksid kallid, vaid aja tõttu, mis panustatakse iga mööblieseme valmistamisse. Me, mina ja mu väike meeskond, lõpetame harva töö eelmise päeva õhtul kell üheksa. Kuid teisest küljest ei püüa me kõigile kõiges meeldida. Inimesed, kes uurivad meie tegemisi lähemalt, on juba käinud mass toodetud mööbli rada. Nad on saanud aru, et saavad üsna väikese summa eest hea toote, aga nende naabrid istuvad täpselt samal diivanil. Meie kliendid otsivad enamasti midagi eksklusiivset ja ainulaadset.“

Kirjeldage teie tüüpilist klienti.

Tegelikult ei ole sellist n-ö tüüpilist klienti. Suurem osa klientidest on naised, kuid ma arvan, et see on seetõttu, et naised on üldiselt tegusamad ja paremad projektijuhid, seega näitavad tavaliselt nemad initsiatiivi idee arendamiseks ja kontakti loomiseks. See oli üsna üllatav kui alguses turundusanalüüsis arenevaid trende märkasin. Mul olid tõenäoliselt mõned sooliselt erapooletud ettekujutused, kuid arvasin, et vintage tööstusstiilis mööbel on rohkem meeste rida – teras ja puit, meeste peidupaigad, poissmeeste kodud jne – kuid olen alates sellest hetkest aru saanud, et suur, SUUR enamus minu lemmik veebis olevatest disaini inspiratsioonidest on loodud naiste poolt. Ärge mõistke mind valesti, mehed on tohutult oluline osa minu sihtturust, kuid on olnud väga meeldiv üllatus, et naised on vintage tööstusdisaini osas nii entusiastlikud.

Kuidas kujunes teie enda huvi materjalide ja tehnikate vastu?

"Ütlen tavaliselt, et see tuli koos emapiimaga. Või et see on mul veres. Mu emal on kaheksa õde-venda. Viis neist töötab ühel või teisel moel mööbliga. Seega olin üles kasvades ümbritsetud erinevatest aruteludest mööbli ja tekstiili teemadel. Püüdsin varakult suunata oma isa investeerima oma töös (tegeleb prügikäitluse masinatega) vastupidavatesse tööriietesse. Kuid minu püüdlused said vastuseks kindla ei, isegi võiks öelda, et selle peale mühatati."

"Ma päriselt kardan, et mu naine saab teada, kui palju raha olen ma aastate jooksul Snickers Workweari tööriiete peale kulutanud."

Kuidas nii?

"Mu isa oli (ja on siiani mingil määral) vana kooli mees. Tema jaoks on tööriided tunked. Ja punkt. Tema jaoks on idee tööriietusse raha investeerimisest ja tööriiete brändidele kui disaineritele viitamine naeruväärne. Minul selliseid tugevaid uskumusi polnud. Aga mul olid valusad põlved, märg tagumik ja igalt poolt mujalt külm. Ma ostsin oma esimese paari Snickers Workweari pükse nädal pärast seda, kui need Dublinis müügile tulid. Järgmisel nädalal läksin palgapäeval tagasi ja ostsin pikkade varrukatega särgi ja fliisi. Nädal pärast seda mütsi ja kindad. Ma päriselt kardan, et mu naine saab teada, kui palju raha olen ma aastate jooksul Snickers Workweari tööriiete peale kulutanud – kahju ainult, et ma tervet kataloogi ei saa endale osta! Tõsiselt, oma kätega tööd tehes on riietus sinu kontor. Kui sul on külm, sa oled märg või õnnetu, siis töö kannatab. Need on funktsionaalsed, mugavad ja minu arvates jätavad kliendile parema kuvandi. See on midagi, mida vanasid teksaseid ja kulunud ning räbaldunud kampsunit kandes ei teki! Termo aluskiht on tõesti üks mu parimaid sõpru."

Teie kolleegid kutsuvad teid Snickers Workweari fanaatikuks. Kas nõustuste sellega?

„Jah. Snickers Workwear ja Star Trek – kaks minu elu suurt armastust. Sellest on kohe aru saada, et Snickers Workweari tööriided on disainitud professionaalide poolt ning mõeldud professionaalidele. Selle all pean silmas seda, et tõesti on tunne, et disainerid on neid riideid ise kandnud ja katsetanud. Veniv kangas on pandud just õigetesse kohtadesse, kaitstud on need kohad, kus see on tõesti vajalik ja kõik nutikad omadused, mille oleks ka ise valinud. Ja lõpuks mitte vähem oluline omadus – super õhku läbilaskvus. Ma töötan palju leegiga ning ma ei hakka kunagi higistama ja pärast puidu põletamistööde lõpetamist külmetama.
Oma abielu säilimise huvides sooviksin oma varasemat väidet muuta. Minu elus on kolm suurt armastust – mu naine, Snickers Workwear ja Star Trek.“

Ma näen, et kannate Snickersit.

Tööriided pealaest jalatallani. Mis teil seljas on? „Nii, kui alustan alt, siis mul on Solid Gear phoenix GTX saapad, nende termosokid ja termopesu. Lisaks on mul jalas mu lemmik püksid, vöö, krae, kindad, termo T-särk, särk, keha eripärasid järgiva lõikega mikrofliis jakk, mille peal on SoftShell jakk.“

Kas leiate, et nende tootevalikus võiks veel midagi olla?

„Arvestades seda, et teen mitmeid tunde puidu põletustöid või keevitustöid, siis oleksin tänulik keevitamise jaoks mõeldud toodete eest. Täna ma seon endale nahast põlle ette, aga risk on, et kuum säde võib mu Snickers Workweari tööriideid kahjustada. Ma läksin eile täiesti endast välja, kuna põletasin oma jaki varrukasse väikese augu. Päriselt, karjusin lapsikult kõva häälega... võib-olla olid isegi pisarad mängus.“

Kui räägime jätkusuutlikkusest ja vastupidavusest, siis teie mööbel tundub igavesti kestvat. Ja palju kasutatavat puitu on taastatud.

Kas teie kunstiline stiil on osaliselt juhitud teadlikult arvestama jätkusuutlikkusega?

"Ma tahaksin vastata sellele küsimusele jaatavalt, aga minu tegevuse keskkonnasõbralik aspekt on tegelikult rohkem juhuslik. Ärge mõistke mind valesti, mulle meeldib fakt, et Barrell & Gunn on võimalikult keskkonnasõbralik ja ma püüan seda nüüd nii ka hoida, aga alguses oli see kõigest esteetika küsimus ja oma niši leidmine turul."

Ja kui rääkida pärandist, kas ehitate üles äri oma lastele?

„Ei, ma ei usu, et pärand peaks olema kuidagi äriga seotud või midagi. Ma eelistaks, et mu pärand oleks see, et mu rõõmsad ja terved lapsed saavad rõõmsateks ja tervete väärtustega täiskasvanuteks. Mul on üsna ükskõik, kuidas nad seda teevad, peaasi, et see ei oleks seotud heroiini või terrorismiga. Kuid ma jätan endale absoluutselt õiguse neile seletada, kuidas ma Barrell & Gunniga oma jääkülmas kodugaraažis alustasin, mul olid vaid mõned kasutatud tööriistad ja nii palju Snickers Workweari varustust, kui sain endale lubada!“

Greg McGeoughi profiil

Suurus: Kipub kõikuma, kuna mulle meeldivad maiustused ja kõik frititud asjad. Tänu spordiklubile Underdog Boxing Club olen praegu M suuruses.
Vanus: 35 aastat
Pere: Naine ja kolm päästekoera.
Elukoht: Vanavanemate maja, mille olen ise taastanud.
Töökoht: Oma ettevõte Barrell & Gunn.
Töötajate arv: 4
Parim Snickersi riietusese: Ma ei suudaks valida, tootevalikus pole mitte ühtegi asja, mida ma endale ei tahaks.
Lemmik tööriist: Mul pole lemmikuid, ma armastan kõiki oma lapsi.
Lemmiktoit: Minu lähenemine toidule on pisut paradoksaalne nagu Dr. Jekyll ja Hr. Hyde. Kui ma tööd teen, siis söön kõike ja selle all pean silmas kõike. Oma vabal ajal olen pigem snoob ja sobib ainult peen restoranitoit!
Elu filosoofia: "Vaikne meri pole kunagi teinud meremehest head meremeest"
Inspireeriv isik: Minu isa.
Naljakas fakt: Kasvas Finglas Iirimaal üles kolme ukse kaugusel majast, kus kasvas üles Bono.

Küsige meilt